Pereema, kes kuulab ja kuuleb

Kuidas toimiksite, kui romantilisel õhusõidul õhupalliga langeb mees äkitselt ühele põlvele ja teeb abieluettepaneku? Juba kolmandat korda, sest varasemad kaks pole abieluni viinud.

Praegu psühholoogilise nõustaja ja kosmeetiku ametit pidav Kristiina Isand-Sa­vinski ütles palju aastaid tagasi otse: “Mine p…e!” Seda näidet kasutab ta oma loengutes, kui räägib meie kõigi ühest olulisest vajakajäämisest – suhtlemisoskusest. Oskusest kuulata ja kuulda.

Mõtlesin loengul, miks see mees teda küll koos õhupallipiloodiga alla ei visanud. Mina oleks küll. Pärast oleks ilmselt pisut kukalt süganud, sest piloot võinuks siiski alles jääda. On ju õhupalliga lennates vaja lõpuks maanduda, ja see pole teps mitte nii lihtne kui ühe maismaasõiduki peatamine.

Kristiina ise aga selgitas oma käitumist, et ta küll kuulis toona romantilisel õhusõidul olles, mis sõnad lausuti, kuid ei kuulanud, mida talle öelda taheti. Naise sõnul häirisid teda gondli kitsad olud ning asjaolu, et mees ütleb sellises kohas selliseid sõnu pealtvaataja ees. Pealtvaataja oli mõistagi õhupalli piloot.

Suhtlus kahe inimese vahel on Kristiina sõnul kui võimalus rännata teise inimese maailma. “Kuulajana saab minna reisile ja kogeda, kuidas teine inimene seda maailma näeb,” selgitas ta. “Pahatihti aga oleme vestlustes paikapanemise mõttelaadiga ja samal ajal kui teine räägib, mõtleme juba vastulauset. See on püüe kohandada vestluskaaslast enda mõttemaailmaga. Selline vestluslaad toob kaasa tunde, et mind pole mõistetud, mis on paljude erimeelsuste ja konfliktide allikas.”

Vestlust saab Kristiina hinnangul võrrelda küllaminekuga. Tavaelus külla minnes ei hakka me ju võõrustaja juures remonti tegema, kui midagi ei meeldi. Suhtluses aga üritatakse tema hinnangul tihti ette võtta suisa põhjalikku kapitaalremonti.

Kosmeetikust nõustaja elukutseni jõudmine võib olla üllatav. Noorsootööeriala diplomiga Kristiina õpib praegu Tartu ülikoolis psühholoogiat ning tema kujunemise lugu – nagu paljudel meist – peitub lapsepõlves. Emalt näpatud huulepulkade juurest jõudis Kristiina iseseisvalt kulmukaare kujundamiseni. See tähendas, et ühtki kulmukarva alles ei jäänud.

Ema lahendas olukorra visiidiga kosmeetiku juurde, kus kogetud positiivne suhtumine jättis väikesele tüdrukule sügava mulje. Lasteaeda mineku asemel kauples Kristiina agronoomist isalt, et teda tööle kaasa võetaks. Isa töö juures olek andis võimaluse kogeda vahetut suhtlust paljude inimestega. Samuti probleemide lahendamist ja lepitamist.

Hiljem põllumajandusettevõtjana oli isa Kristiinale ja tema õdedele ka esimene tööandja. “Sain varakult selgeks põhjuse ja tagajärje seose,” sõnas Kristiina. Tema hinnangul teevad paljud vanemad vea, et ei lase oma lastel vastutada, aga eakohane vastutus karastab ning kasvatab. “Igale lapsele on vajalik vastutuse mõistmine, olgu selleks siis lihtsamad tööd, nagu oma toa korras hoidmine, mänguasjade koristamine või koolikoti kokkupanek. Vastutus ei ole midagi, mida 18. sünnipäevaks kingitakse, see on oskus, mida tuleb pidevalt õpetada,” rääkis Kristiina. Tema sõnul peavad kasvatuses olema kehtestatud kindlad piirid, mida on lapsele selgitatud, sest need loovad lapsele turvatunde. “Kui juhtub, et õigel ajal koju ei jõua, tuleb sellest vanematele teada anda,” tõi Kristiina näite. “Tegemata koolitööd tuleb kavaldamise asemel julgesti õpetajale tunnistada. Ja siis mõelda, kuidas saaks olukorda lahendada.” Kristiina hinnangul peab olema pedagoogil oskus ja vastutus niisugusel puhul vestelda. Lahenduse otsimisel on omakorda väga oluline teada, mis põhjustel jäi koolitöö tegemata, et saaks õpilasele toetust pakkuda. Mõnikord isegi kohta, kus õppida.

Nii nagu lastel, on ka vanematel oma lood. “Ideaalset vanemat ei ole,” sõnas Kristiina. Üheks traumeerivamaks sündmuseks lapse elus võib olla vanemate lahkuminek. Kristiinal endal on selja taga kuus aastat väldanud suhe, millest tal on tütar. Lahkuminekul peab Kristiina väga oluliseks, et mõlemad vanemad jääksid lapsele alles. Ja naise hinnangul on nad seda tütre isaga ka saavutanud.

Pahatihti saab teoks aga üks kahest halvast variandist: kas vaikitakse või tülitsetakse ning lapsel jääb nägemata lahenduskäik. Keegi ei vaevu rääkima, et isa-ema mehe ja naisena enam koos olla ei soovi ning millised on olukorra lahendused. Siis juhtub, et ema ja isa vahel pendeldaval lapsel on ainus turvaline asi seljakott koos selle sisuga.

Sageli süüdistab laps vanemate lahkuminekus iseennast ja kaotab turvatunde. Seda saavad lahus elavad vanemad taastada vaid koos tegutsedes.

Üks paljudest tahkudest, millega Kristiina oma nõustajatöös tegeleb, on lein ehk kaotus. Lein ei piirdu vaid surmaga. On palju elusündmusi, mis põhjustavad leinareaktsiooni. Näiteks seesama vanemate lahutus, õpiraskused, töökaotus. Igasugune muutus võib esile kutsuda leina. Pahatihti tehakse peredes viga, et lemmiklooma surma korral muretsetakse kiiresti uus. Kui puruneb lemmikasi, ostetakse kohe uus rõõmu pakkuv ese. Aga kui kaob näiteks vanaema, siis pole uut enam kuskilt võtta ning see toob kaasa lapses tohutu segaduse ja valukogemuse, millega ta ei suuda toime tulla. “Lapsel ei lasta leinata ja kahjuks ka täiskasvanutel puudub oskus leinata selliselt, et kaotus ei jääks mõjutama kogu järgnevat elu,” selgitas Kristiina.

Pisarad, mida valame valusate elukogemuste tõttu, sisaldavad meie kehale omast “antidepressanti”, mis aitab meil valust terveneda. Seetõttu ei tohiks neid Kristiina hinnangul keelata. Paljud nõustamisel käinud inimeste ehedad lood on Kristiina põiminud luuleridadesse möödunud aasta lõpus ilmunud raamatu “Kasvamine iseendaks. Puurilind” kaante vahele.

Kristiina on korraldanud lastelaagreid. Samuti kutsutakse teda laagritesse esinema. Läinud suvel küsisid Rakvere vallavõimud lastelaagrites osalenutelt, kes või mis pakkus neile kõige enam huvi. Loodeti saada tavalised vastused, et disko või mingi ööeluga seotud põnev sündmus. Aga ei – Kristiina Isand-Savinskiga ei suutnud konkureerida mitte keegi ega miski.

“Mulle meeldivad lapsed ja noored,” põhjendas naine ise, miks ta nendega tegeleb. Oma populaarsust selgitas ta asjaoluga, et räägib sellest, mida lapsed kuulda tahavad, mis neid huvitab. Räägib ausalt ja ilustamata. Sel nädalal algaski Rakvere vallas prooviprojekt, kus Kristiina kohtub Uhtna põhikooli 2. ja 8. klassi õpilastega. Esmalt tutvub ta noortega, et mõista, mis neile huvi pakub. Järgnevatel kordadel räägib ta just nendest teemadest, mida kuulda tahetakse.

Projekti üks eesmärk on parandada klassi atmosfääri, õpetada lapsi paremini suhtlema. “Me oskame kakelda, aga ei oska leppida,” nimetas Kristiina üht vajalikku oskust.

Prooviprojektis ei tegelda mitte ainult lastega, vaid ka nende keskkonnaga ehk teisisõnu koolitab Kristiina samuti õpetajaid ja lastevanemaid.

Kristiina tunnistas, et ta ei ole mingi musterabikaasa ega -ema.

“Olen samamoodi neid ämbreid kolistanud,” lisas ta. “Muutused algavad hetkest, kui suudad iseendale otsa vaadata ja aus olla, mõtestada lahti, milline on sinu unistuste elu ja millist elu sa täna elad. Kui seal on erisused, siis mida saaksid teha. Ja kõige tähtsam: kui soovid muutust, käitu teisiti,” rõhutas Kristiina Isand-Savinski.

Allikas: Pereema, kes kuulab ja kuuleb – Virumaa Teataja, 6.11.2021