Olen nautinud välist rahunemist ja hakanud kuulama sisemist rahutust
Olen nautinud välist rahunemist ja hakanud kuulama sisemist rahutust. Olen muutunud vaatlejaks ja märganud, kui palju sisukust ja tegelikke mõtteid jääb meie vähese suhtlemisoskuse taha.
Oled võibolla märganud, et Sinu peas on lugu selge ja arusaadav, ent sõnadesse pannes ei mõista kuulaja Sinu loo tervikut.
Parimal juhul õpetatakse meile koolis väljendusoskust, sõnakunsti ja kuuletumist, ent kuulama ei õpeta keegi. Ilmselt kooliüritustel on keskendumine pigem sooritusel või kaelast ära saamisel, kui sisu mõistmisel ja mõtestamisel.
Kõik algab palju varem…
Beebina nõuame kisaga oma toidu välja ja kui tiss/pudel suus ja peps kuiv, on rahu ja vaevalt beebi tsekib kella, et “hmm kell 4 hommikul pole vist kena karjuma hakata”
Lapsena viskame poes vinna, et saada mida tahame ja ilmselt ei huvita meid sealjuures vanemate tunded või mõtted
Pubekana teeme jaburdusi, sooviga saada sõprade tunnustust ja ilmselgelt ei mõtle me kellegi tunnetele, isegi iseendale mitte
Suhtes viskame partneriga “Aga Sina” ” Aga mina” teravusi, peatumata hetkekski teemal, mida partner tegelikult väljendada soovib. Kuulamise asemel mõtleme vastulauset välja. Kui üldse ebamugava teema korral “kohal” suudame olla.
Vanemana on sage, et reaktsioon on kiirem, kui vajadus last mõista.
Oleme eluvältel õppinud keskenduma iseenda vajadustele ja nõudma häälekalt mida tahame, eirates teiste soove või mõtteid…beebina on see vajalik ellujäämiseks ja ainuke võimalik väljendusviis, kuid näiteks paarisuhte viib taoline mehhanism kiirelt lõpusirgele.
Kui astuks välja sellest abituse ja reaktiivsuse maailmast ja loobuks sellest beebina õpitud mehhanismist ja kasvades omandatud lisadest nagu solvumine, vaikimine, ründamine, süüdistamine, jonnimine, põgenemine, ähvardamine, ohvrimeelsus, jne kõik need oskused, mis lapsena kindlustasid, et saame mida tahame, lisaks veel vanema/hooldaja hella ja süüdlasliku pilgu.
Õpime suhtlema, rääkima, kuulama, küsima, peegeldama, mõistma, ilma nende mahlakate oskustega, mis tunduvad nii mugavad ikka ja jälle kasutada.
Olen saanud oma parima suhtlemiskogemuse Imago dialoogide abil.
Paaridega töös ei lahenda me kellegi probleeme, see pole Imago mõte. Imago õpetab suhtlema, mis kõige tähtsam kuulama. Errori korral, õpime reageerimise asemel, tundma veel suuremat huvi partneri nägemuse kohta, mis võimaldaks meil kogeda mõistmist.
Imago aitab luua turvalise keskonna, kus saame mõista ja olla mõistetud.
Oskus peatada enda lugu, et mõista ja kuulata teist inimest, olgu see teine, sinu partner, vanem, laps, töötaja, tööandja või sõber on parim viis, et luua pingevabam elu.
Loodan väga, et paariteraapiad, individuaalteraapiad, suhtetreeningud on muutumas normaalsuseks. Et teraapiasse tulek oleks hea kvaliteedi hoidja ja toetaja, mitte ainult viimane õlekõrs, kui kuidagi enam ei oska.
Huvi korral, kirjuta mulle
Armastusega
Kasvamine Iseendaks
