Mis tänapäeva inimestel viga on?
Sõitsin autoga ühes väikelinnas ja ühel hetkel märkasin, et üks naine oli sõiduteel rattaga kukkunud…
…Tundsin tohutut tulist sööstu oma kehas. Jätsin auto seisma ja jooksin naise juurde. Haarasin ta sirutatud käest ja laskusin põlvili, küsides: “Kas ta on võimeline tõusma?”
Sain aru, et ta on veidi vintis, märkasin, et ta kleit on rebenenud, mis paljastas pisut ta rinda..Ta oli umbes 50 aastane naine…pusisin ratta ta jalgade juurest ära ja kui ta oli valmis tõusma… mõistsin, et ma ei jaksa teda üksinda tõsta. Vajasin abi. Olime seal teel koos olnud juba u 15 min, terve selle aja autod voorisid aga MITTE KEEGI ei peatunud!
Kargasin püsti ja hakkasin ise autosid peatama. Alles hetkel, kui astusin vastutuleva auto ette, peatus üks auto, kus oli 2 noormeest … palusin neilt abi, vastuseks sain:
“See on joodik ju”
Adrenaliin ja viha said mu kehas kokku!
Rebisin autoukse lahti ja käratasin : “Ei, ta on inimene nagu me kõik…ta on kellegi Ema, õde, tädi, tütar! Krt, aidake mul ta püsti tõsta!”
Nad aitasid ja lahkusid kohe. Talutasin naise teeservale , kus me koos mõnda aega teineteise käest kinni hoides istusime..ühel hetkel ta tänas mind, võttis ratta ja lahkus.
***
Tema oli nähtav abivajaja aga kuidas me käitume või kas üldse märkame inimest, kui pealtnäha on temaga kõik korras aga vb sismas on ta ammu ja korduvalt “kukkunud”, kaotanud lootuse taas tõusmise osas ja tunneb end nii üksi, selles ülerahvastatud Maailmas…
Mul on nii kahju, et nii paljud naised, mehed ja lapsed käivad ringi valust, hirmust, vihast, kurbusest,… kipitavate silmade ja lukus südametega.. mul on kahju, et inimestel on nii VÄHE teadmisi kohalolust Teise inimese jaoks
Kiirustatakse appi, parandama, vähendama, “mõtteid mujale viima”, nõu andma…. selle asemel, et lihtsalt olla ja mitte midagi öelda..Kuulata teist inimest rääkimas või vaikimas…ilma oma lugudeta…lubades inimesel ise oma raskusest läbi minna, et siis elutervelt elada.
Oskus olla tegudeta toetus ja julgustus. Oskus olla sõnadeta teadmine “Sa ei ole üksi, ma kuulen ja näen Sind”
Selliselt Olemas olles näed ja märkad, kuidas raskusest elutud südamed, taas elujanus ja elurõõmus tukslevad!
Olin mõni aeg tagasi pojaga kohvikus, kus ta vaatas aknast mööduvaid inimesi ja pärast pikka vaikust lausus:
“ Mis tänapäeva inimestel viga on, et nad kõigest mööda vahivad?!”
Ehk tasuks vaadata enda ümber, et millised on need “Sinu” inimesed! Kas nad on Sinuga vaid siis, kui näpud püsti reede õhtuti hõiskad “Elämä on laiffii!!! “, kuid kui kurbusest mulksud või pisaratesse upud jätavad nad su “viisakalt” üksi ?
Veel tähtsam on mõista milline inimene Sa ise oled oma kaaslastele ja iseendale!
Äkki Sa juba täna vaatad kellegile silma ja oled Tema jaoks päriselt olemas või ehk oleks aeg Iseendale olemas olla…
Armastusega
Kasvamine Iseendaks
